Otorrinolaringologista

Tere kallid blogi lugejad!
Natuke räägin oma eelmise nädala tegemistest, kuid väga pikalt ei kirjuta, sest kell on palju ja homme peab vara tõusma.
Eelmisel nädalal käisin koolis, kuulasin portugali keelt, kasutasin google translatorit, kirusin koos prantslaste ja tsehhidega portugallasi, kes meiega samades loengutes käivad, kohtusin toredate inimestega, käisin kahes ägedas korteris, tantsisin hea hispaania muusika järgi, jõin caipirinhat, käisin IST welcome meetingul, kuigi ma ei käi selles koolis aga inimesed olid nii toredad ja võtsid mind sellegi poolest vastu. Siis külastasin veel Galouste Gulbenkiani muuseumi, sõin portugali pirukaid ja kohtusin ühe sloveenlasega, kes tuli Lissaboni autoga ja lubas minuga ühendust võtta, kui ta plaanib kuskile linnast välja sõita.
Järgmisel nädalal on plaanis minna IST international dinnerile, kus saab kuulata traditsioonilist portugali muusikat Fadot ja süüa traditsioonilist toitu, avada mõnes siinses pangas konto ja muidugi on vaja ka koolis käia, kus on jätkuvalt huvitav. Olge tublid and life is still muito fixe!
Uute seiklusteni.

Head Vabariigi aastapäeva!

Veel natuke koolist, sest seal on tore ja huvitav. Tänaseks olen jõudnud käia juba paaris loengus ja tutvunud kolme erineva ainega, mida ma plaanin võtta. Eile oli see päev, kui mul õnnestus kooli lootusetult hiljaks jääda ja ei leidnud ka klassiruumi üles ning päeva esimene loeng jäi minul vahele. Eilsest õppisin nii palju, et tuleb hakata varem kodust välja minema,sest ka Lissabonis eksisteerivad ummikud, teen selgeks, millises bussi/trammi peatuses pean maha minema, et normaalsel ajal ja normaalses seisundis kooli jõuda(sest jätkuvalt on Lissabonis kõik teed ainult üles mäge) ja millises klassiruumis loeng toimub. Toiduga seotud eriala erasmuseid on umbes 5 - prantslased ja kaks tükki tsehhist.

Eile sai esimest korda külastatud ka kooli sööklat. Maksad kassasse 2.20 ja selle eest saad supi, prae, kukli, mahla ja puuvilja. Kõlab hästi, aga tegelikkus on hoopis teine, mistõttu arvan, et väga tihti seal söömas ei hakka käima. Supp on alati üks ja sama ning kunagi ei tea, mis võib leiduda sinu prae sees. Mina võtsin kala, mis oli enam-vähem, kuid teised võtsid lihatoidu. Need lihatükid, mis olid taldrikul, ei kannatanud mingit kriitikat. Selle söökla kõrval on Amica kui luksrestoran. Kuid puuvili maitses hästi ja kukkel oli ka ok.
Praegu lõpetan, lähen linna peale ja õhtul tähistan eestlastega võibolla Vabariigi aastapäeva. Lissabon on jätkuvalt ilus.

Esimene loeng

Eelmises postituses läksid pildid natuke segamini. Esimene pilt on ühest majast tänaval ja kolmandal pildil on ülikooli peahoone.

Täna oli siis esimene koolipäev ja õppeaineks oli Lacticinios. Alguses oli täitsa kohutav, sest ma ei saanud mitte midagi aru. Mõned sõnad noppisin õppejõu jutust välja, kuid need olid vaid arvud ja mõned rahvusvahelised sõnad. Kuid õppejõud rääkis normaalse tempoga, kartsin hullemat, kuna portugallased kipuvad rääkima väga kiiresti ja sa kuuled ainult susisevaid häälikuid. Seda ainet võtab ka minu korterikaaslane Antonio, mistõttu oli natuke parem tunne seal klassis istuda ja ta tõlkis mulle natuke ka portugali keelset juttu. Kui teised kuulsid, et olen pärit Eestist ja ma ei oska veel keelt, pöörasid kõik minu poole näoga like whaaat! Saab olema huvitav loengutes.
Kirjapildis ei olegi keel nii raske, eks ma hakkan kodus siis kõvasti tõlke tööga tegelema ja üritan niimoodi teemast aru saada. Ka õppejõud oli täitsa tore ja tundub et saan hakkama. Aine näib huvitav, kuigi ma olen suht sama asja juba TTÜs õppinud. Plaanis on külastada ettevõtteid, mis tegelevad piima toodetega ning toimuvad laborid, mis on loodetavasti huvitamad kui TTÜs.
Täna võtsin raamatukogust ühe portugali keele õpiku, mida hakkan uurima ja märtsist peaksid hakkama portugali keele kursused ning plaanis on hakata keelt ka praktiseerima ühe portugallasega. Ka Antonio ütles, et ta võib minuga portugali keeles rääkida. Eks nädala või kahe pärast ole näha, kas ma saan olukorrast ajuvapustuse või mitte, praegu olen veel positiivselt meelestatud.
Mul on keelte suhtes praegu kohutav segadus, näiteks täna loengus, kui ma tahtsin Antonio käest midagi küsida, pöördusin tema poole eesti keeles:) Koolis kohtusin ka ühe tüdrukuga Prantsusmaalt ja tuli välja, et meil on homme kaks sama loengut. Tema on küll õppinud portugali keelt rohkem ja oskab ka hispaania keelt, kuid vähemalt ei ole ma homses loengus ainuke, kelle emakeel ei ole portugali keel.
Praegu lõpetan. Õhk on väljas juba natuke soojem. Elektriradiaator ei pea enam pidevalt töötama ja ka riiete hulk, millega magan ja toas olen, on vähemaks jäänud.
Beijinhos

Escola

Kool asub minu elukohast umbes 20 minutit kestva jalutuskäigu kaugusel, kuid kerge see ei ole, kuna tee on pidevalt üles mäge. Esimene kord otsustasin jala minna, kuid arvan, et seda enam ei tee, sest kohale jõudes olin nii läbi ja ei tahtnud enam ühtegi sammu astuda. Ülikool asub ilusas kohas, ümberringi on igasugused põllud ja palju puid/põõsaid. Territooriumil ringi liikudes on selline tunne nagu oleks kuskile farmi sattunud. Registreerimine ISA üliõpilaseks läks lihtsalt, kuigi ei leidnud kohe vajalikku kohta üles, sest hooneid on palju ja ala on suur.
22. veebruaril algab kool ja portugali keele kursused peaksid olema märtsis. Ma arvan, et esimeses loengus saab olema väga huvitav, siis saan alles aru, millesse olen ennast mässinud. Siiamaani olen üritanud midagi rääkida ja lugeda portugali keeles. Eks esimeses loengus ole näha kas ja kui palju ma oskan keelt.

Kuna ilm oli sellel päeval mõnusalt soe, otsustasin peale kooli külastust mõnda parki minna. Kaardi pealt leidsin Jardim de Estrela-nimelise pargi, mis tundus mõnusa jalutuskäigu kaugusel, kuid jällegi oli enamus teed üles mäge ja kohale jõudes istusin esimesele ettejuhtuvale pingile maha ning otsustasin, et pargis ringi jalutamine jääb kaugemasse tulevikku, kui ma olen piisavalt tark, et kasutada Lissabonis ühistransporti kuhugi jõudmiseks. Kuid tee peale jäid igasugused ilusad kohad ja majad, mida saab avastada ainult jalutades. Lissabonis on iga tänav ja maja omaette vaatamisväärsus, mistõttu ma olen üritanud võimalikult palju jala käia ja ka vahemaad ei tundu kaardi pealt vaadates pikad, kuid päeva lõpus ikka kirun linna, mis asub seitsme künka otsas.

Õhtul kohtusin lõpuks ühe enda korterikaaslase Antonioga.

Saabumine Lissaboni

Üritan siis midagi enda seiklustest ka kirja panna. Väga aktiivne blogija ma ei ole ja kirjutised võivad väga palju hilineda. Praegugi ma kirjutan tagant järgi. Olen olnud Lissabonis juba poolteist nädalat ning nüüd mõtlesin, et võiks midagi ikka kirja panna, pärast endal hea lugeda ja mõnda asja tahaksin ka teiega jagada.
Lend Lissaboni algas 10.veebruaril kell 6.45 hommikul. Vahepeatus oli Amsterdamis, mille lennujaamas ma veetsin ligi 5 tundi. Aeg läks ruttu, kuna Amsterdami lennujaam on suur ja tegevust palju. Seal on mitmeid poode, kus saab parfüümidega tutvuda ja mõnda ka enda peal katsetada, et lennukis hästi lõhnata:)Lisaks oli põnev jälgida, kuidas lennujaama töötajad avastavad oma kärudega lume ja libeduse mõnusid. Lissaboni saabusin umbes kell kolm ja tuli hakata mõtlema, kuidas saada korterisse, millest ma mitte midagi ei teadnud. Üks tüdruk lubas mulle vastu tulla, kuid ei saanud temaga viimastel päevadel Eestis ühendust ja tuli võtta takso.
Korteris võttis mind vastu koha omanik, kes andis mulle võtme ja näitas mulle korterit. Korterit ma jagan kahe Hispaania poisiga Antonio ja Marioga, kes on juba ühe semestri siin veetnud. Esimese õhtu ma veetsin korteris üksi, sest minu korterikaaslased olid kuskil reisimas. Korter on täitsa ok, kuigi piltide peal nägi natuke parem välja. Minu tuba on hästi väike, alguses olin natuke pettunud, kuid nüüd on tuba juba armsaks saanud. Maja trepikoda on minimõõtmetes, suur katsumus oli saada kohvriga üles kolmandale korrusele.
Esimene õhtu sain ma kokku ühe Portugallasega, kes siin õpib. Ta näitas mulle natuke linna ja rääkis elust/olust Lissabonis. Õhk oli sellel õhtul mõnusalt soe, meenutas Eesti suve:). Järgmisel päeval külastasin ülikooli ja registreerisin ennast ISA (Instituto Superior de Agronomia) üliõpilaseks, kuid sellest ja hispaanlastest, kellega ma siin olles palju kokkupuutun, hiljem.
Esimene sissekanne lõpetatud 21. veebruaril kell 2.15 öösel