Lõpp juba paistab

Nüüd hakkan otsi kokku tõmbama.
Mis ma siis veel tegin peale viimast postitust:
Käisin sardiinide festivalil Setubalis, mis asub Lissabonist u. 40km kaugusel lõunas, koos kursakaaslastega veini kursusest. Seal ma sain aru, et portugallased on tegelikult täitsa lahedad. Alguses küll tundus, et nendega on võimatu suhelda, kuid hiljem osutuvad nad äärmiselt sõbralikuks.


Siis kirjutasin kaks eksamit, üks läks hästi, teine halvasti. Õppisin inglise keelsetest raamatutest ja kirjutasin eksami inglise keeles, kuid küsimused olid portugali keeles. Ega loengus käimisest väga abi ei olnud, õppimist alustasin täitsa nullist.

Millalgi, enam kuupäeva kahjuks ei mäleta, käisin rannapeol Carcavelose rannas. Üritus oli tasuta ja esinejateks olid erinevad DJ-d. Rahvast oli palju ja enam-jaolt noored. Kuna ilm oli suht jama sellel õhtul-sadas ja jahe oli ka- siis algul mõtlesin, et ei lähe, kuid võtsin ennast kokku ja olen äärmiselt rahul, et ikka läksin- tantsida rannas on mõnus. Koju saabusin peolt kell 8 hommikul, vaatasin hommikust peojärgset ranna koristust. Siiamaani ma imestan, et inimestel lastakse siin nii vabalt kanepit suitseda, ka sellel peol olid lõhnad igal pool üleval.

17. juunil saabus minu õde Portugali. 5 päeva veetis ta Lissabonis ja siis võtsime suuna Lõuna-Portugali suunas. Vahepeatuse tegime Alentejo regioonis, mis jääb Lissaboni ja Algarve vahele. Magamiseks Antonio sõber laenas meile madratsi ning enda kursakaaslase käest sain telgi. Ööseks otsisime enda jaoks campismo. Portugalis on illegaalne suvalises kohas ööbida. Kindlasti on võimalik ööbida ka täiesti inimtühjas rannas või kuskil puu all, kus inspektor segama ei tule, kuid seekord otsustasime campismo kasuks. Campismo on tegelikult lahe koht, on mida mäletada.
Viimasel päeval sõitsime Farosse, mida peetakse Lõuna-Portugali pealinnaks, suurelt ekraanilt jalgpalli vaatama. Lõunas on kõik linnad suhteliselt ühesugused, peamiseks vaatamisväärsuseks on sealsed rannad. Alentejo piirkonnas on natuke rohkem loodust ja tühja maad ning ka rohelisem.

Loodan, et leian endas jõudu ka viimane postitus teha. Praegu loetlen peas asju, mis mulle jääb meelde Portugalist ning mida ma jään igatsema kõige rohkem.

Madeiraaa

15. mai sõitsin mina Madeirale ja tagasi tulin 22. mai, vedajaks oli Easyjet.
Reis algas väikeste probleemidega. Ma pidin reisile minema koos ühe oma koolikaaslase Ameliega, temaga koos saare peal auto rentima ja ka Couchsurfingu võlusid avastama, kuid viimasel hetkel ütles ta reisi ära. Põhjuseks, et ta pani kogemata auto kinni Funchali asemel Faros ning autorendi firmast öeldi, et muuta ei saa ning raha ka tagasi ei saa(liiga hilja) ning see reis oli talle tekitanud juba liiga palju probleeme. Ja siis ma mõtlesin, et mis ma seal saarel üksinda peale hakkan, sest mina tahtsin igal juhul minna, aga õnneks oli samal ajal reisi planeerinud ka minu teised sõbrad ja nii me vurasimegi saare peal ringi väikese Ford Fiestaga, kus oli 5 inimest. Vahepeal oli küll selline tunne, et tuleb lükkama minna või auto annab otsad. Kuid hoolimata sellest, et ma leidsin lõpuks inimesed, kellega saart avastada, lõi Amelie mitte tulemine minu plaanid segamini ja alguses olin ma ikka väga vihane ja ka teised inimesed ei olnud minuga arvestanud, sest neil oli juba neljaliikmeline seltskond koos.
Ühe öö ma veetsin Couchsurfingu kaudu leitud kohaliku juures Funchalis ja kolm ööd olin ma teistega hostelis kolmes erinevas linnas. Iga õhtu jõime Madeira veini ja valmistasime hosteli köögis õhtusööki.

Madeira on ilus, kohe väga ilus. Saar on väga roheline ja seda just sealse kliima tõttu. Seda saart nimetatakse igavese kevade saareks ja temperatuurid on 20 kraadi ringi ning sajab päris palju.
Nelja päevaga tegime tervele saarele ringi peale, nii et mul sai seal enam-vähem kõik nähtud. Ja see ookean, sinisinine ookean, see oli võrratu vaatepilt ning need kaljud, mis tõusevad veest. Veel mulle meeldisid sealsed inimesed. Äärmiselt sõbralikud, kes lihtsalt naudivad elu sellel saarel, sest ega seal vist väga tõsiselt tööd ei tehta. Raha on antud selle saare ülesehitamiseks kõvasti-lõputud tunnelid ja enam-jaolt väga heas korras teed ning mitte mingeid jälgi suurest tormist, mis laastas sellel aastal Madeirat.

Ja nüüd tuleb reisi kõige parem koht. Kolmapäeval, 19. mail, kui pidime tagasi Lissaboni sõitma, tühistas Easyjet lennu tehniliste probleemide tõttu. Alguses muidugi keegi ei teadnud, et tehniliste probl. tõttu, kõik arvasid, et vulkaani tuha tõttu ning oli väike paanika, et millal me tagasi saame, kuhu me ööseks läheme, kuidas me uued piletid saame jne. Meie seltskond sai uued piletid alles laupäeva hommikuks ehk siis kaks täis päeva veel Madeiral.
Uue pileti järjekorras seistes kostus lõpuks kõrvu lennu ärajäämise põhjus ning et Easyjet paigutab inimesed hotelli, mistõttu mina rahunesin maha, kuna Lissabonis mind väga midagi ees ei oodanud ning vähemalt on koht, kus magada ning raha selle eest välja ei pea käima. Mõtlesin, et Easyjet hostelisse ei pane, kuid hotellist midagi väga loota ei maksa, sest tegemist on ju odavlennufirmaga. Kuid hotelli jõudes oli üllatus väga suur. Easyjet oli meid paigutanud 5* hotelli Pestana Grand (nendele, kes tahavad järgi vaadata, kus ma kolm ööd veetsin) ja saabudes ootas meid isegi õhtusöök, kuigi kell oli juba pool 12 õhtul. Süüa saime nende päevade jooksul kõvasti, sest meie midagi maksma ei pidanud ning toit oli uskumatult hea. Selline tunne oli, et muud ei tee kui sööd (ja päevitad)- kui lõunasöögi aeg oli, siis kõht oli veel hommikusöögistki täis.



Hotell oli väga ilus, kohe ookeani ääres, nii et basseini ääres päevitades oli vaade ookeanile. Pärast sellist kogemust/vedamist ei tundu mulle enam miski uskumatu. Nii mõnigi kord hotellis süües, ma lihtsalt muigasin, sest see tundus nii ebareaalne, nagu filmis. Nendel kahel päeval oli super ilm, ma ei kandnud mingeid rahalisi kahjusid lennu ärajäämise tõttu, lend jäeti ära just tehn. probl., mitte tuha tõttu ja koolis ei toimunud midagi nendel päevadel, lihtsalt kaks päeva unistuste puhkust.
Reis algas natuke halvasti aga lõppes väga hästi. Siiani uskumatu, kuidas ühel inimesel vedada võib.

Espírito Santo

11. mail külastas Rooma paavst Benedictus XVI Lissaboni. Kõik teadsid sellest ja kõik rääkisid sellest ning tundub, et see oli Lissaboni jaoks aasta tippsündmus (täiesti arusaadaval põhjusel tegelikult, sest umbes 90% portugallastest on katoliiklased).

Selle puhuks tehti isegi väljak Praca do Comercio, kus paavst pidi esinema, põhjalikult korda ja ilusaks. Iga tänava nurgal ja bussipeatuses vaatas sulle otsa Rooma paavst ehk siis seda sündmust reklaamiti korralikult, sellepärast mulle tunduski see kui lihtsalt üritusena, kus üks inimene esineb ja inimesed kuulavad ning seda üritust on vaja reklaamida, et inimesed ikka kohale tuleksid. Selle ürituse reklaamimine sellises mahus tundus minu jaoks natuke vale, selline tunne nagu mingi superstaar tuleks.
Alguses ma ei plaaninud üldse minna, sest ma ei ole usklik ja minu jaoks tundus see tähtsusetu, et Rooma paavst tuleb Lissaboni, kuid uudishimu sai minust võitu ning otsustasin, et käin vaatan korraks seda rahvamassi, kes on paavsti kuulama tulnud ning võibolla näen isegi paavsti mobiili(pope mobile).

Kuid minu korraks vaatamine lõppes sellega, et ma jäin sinna lõpuni. Teel sinna ma kohtasin enda kursakaaslast ja nii ma läksin inimeste vooluga kaasa aina lähemale Rooma paavstile. Kahjuks nägin kõike toimuvat ekraani vahendusel ühel teisel väljakul, aga üritus oli ilus. Mitte et ma nüüd katoliiklaseks oleks hakanud, aga see kuidagi mõjus mulle-ilm oli hea, muusika oli ilus ja need inimesed, kelle keskel ma seisin, olid tulnud sinna õige asja pärast. Nad palvetasid ja tegid või ütlesid endamisi midagi, millest mina midagi ei tea. Terve õhtu ma tundsin kuidagi sisemist rahu.

Natuke naljakas oli minu jaoks see värk samuti. Kogu see toimetamine ümber paavsti. Laval oli umbes neli valgete kitlitega meest, kes tegelesid paavstile mütsi pähe panemisega, prillide andmisega ja padja kohendamisega. Eriti naljakas oli mütside vahetamine. Kui paavst istus, pandi talle pähe metallist torbik ja kui ta kõnet pidas või palvet luges, võeti tal see ära ning asemele pandi selline valge väike mütsike, mida kõik kindlasti näinud on. Ja siis oli veel igasugust asjatoimetamist, mille täpset tähendust mina ei tea, võin ainult aimata. Üks oli näiteks mingisuguste kommide jagamine. Loodan, et ma ei jäta väga rumala inimese muljet, kes ei tea midagi katoliiklusest.
Tegelikult see Rooma paavst tundus täiesti muhe vana ja sellel üritusel käimine muutis natuke minu arvamust tema kohta, et tal on täiesti oma koht siin maailmas olemas.

Ma olen väga rahul, et ma lõpuks ikka otsustasin sinna minna ja jääda ka kauemaks, kui ma esialgselt plaanisin. Kuigi ma vaatasin üritust ekraani vahendusel, oli see teine asi kui kodus televiisorist vaadata.
World peace.

Päikest!

Jänesed ja muud tegelased

Pole pikka aega kirjutanud ja mõtlesin, et võtan ennast käsile ning üritan natuke kirjutada, mis ma siin teinud olen, sest kunagi sai ju blogi alustatud ja mõned minu blogi lugejad peaksid ka eksisteerima.

Üks huvitavamaid kuid õudsemaid sündmusi on minu jaoks siiani olnud jäneste tapamaja külastus. Nimelt ühes aines (Avaliação da qualidade e segurança) peavad õpilased külastama erinevaid ettevõtteid ning pärast analüüsima sealt pärinevat toodet. Ma ootasin seda külastust suure huviga, kuid ma ei olnud valmis selleks, mis ma seal nägin. Vaatepilt oli suht kohutav ja ma mõtlesin et hakkan pärast õudusunenägusid nägema. Ma pidasin enam-vähem vastu, kuid hästi ennast ei tundnud seal.
Jänese liha on Portugalis suhteliselt populaarne ja liha pidi väga hea maitsega olema. Võibolla üks päev, kui ma olen unustanud, mis ma seal nägin, siis isegi proovin.

Eelmisel nädalal oli minu esimese kirjaliku töö tähtaeg ja selle ettekanne piimatehnoloogias. Töö tegin koos enda korterikaaslaste Mario ja Antonioga. Oli hea üle tüki aja midagi teha. Kirjalik töö tuli kahekeelne: Mario ja Antonio kirjutasid hispaania keeles ja mina kirjutasin enda osa inglise keeles, kuid power pointi esitluse otsustasime teha portugali keeles. Mina rääkisin oma jutu sinna juurde ikka inglise keeles, sest minu portugali keele oskus ei ole esitluse jaoks väga hea, nii et olukord oli suhteliselt omapärane-ma lugesin portugali keelset teksti, kuid väljendasin ennast inglise keeles. Tundus et õppejõud jäi rahule ja õpilased kiitsid minu inglise keele oskust. Kaks kirjalikku tööd tuleb selles aines veel teha ja arvatavasti mai lõpp tuleb päris kiire, sest juuni alguses on juba esimene eksam. Kuidas ma eksami kirjutan, seda veel ei tea.

Nüüdseks on läbi saanud ka portugali keele kursus. Tore kursus ja hea oli keelt õppida, nüüd suudan ka tänaval eksinud turisti aidata ning vastata mõnele õppejõu küsimusele. Üritan nüüd ise edasi õppida ja keelt ka rohkem kasutada.
Ühel reedel käisin kooli peol. Palju huvitavaid inimesi ja hea muusika, sai kõvasti tantsitud, ning väljas oli mõnusalt soe.

15. mai sõidan Madeirale ning 2. juuliks on tagasisõidu pilet koju. Võibolla tulen Portugali tagasi, üks väike praktikakoht viinamarjaistanduses terendab silme ees.

Pildid koolist ja seal leiduvatest asjadest.




Järgmise korrani.

Muito fixe!

Sevilla-Cordoba


Lihavõtted rannas

Eu gosto de Portugal muito

Nüüd võiks midagi blogisse ka kirjutada. Aega nagu oleks teid asjadega kursis hoida aga ei oska kuidagi sõnadesse panna, mis kõik vahepeal on juhtunud.
Ühel laupäeval käisin Obidoses sokolaadifestivalil. Obidos on ilus väike linnake u 2,5 tunni rongisõidu kaugusel Lissabonist. Mul on üks tore portugallasest sõber, kes kogu organiseerimise enda kaela võttis. Ta ajas kokku lõbusa reisiseltskonna ja sebis meile ligi 5 eur odavamad rongipiletid. Linn oli väga ilus, kuid kohutavalt palju turiste, kes ummistasid väikesed tänavad linnas toimuva sokolaadifestivali tõttu. Sokolaadifestival oli väike pettumus, ootasin rohkem käsitsi tehtud sokolaadi ja lootsin saada sokolaadi üledoosi. Mõned sokolaadist skulptuurid olid, aga need ei olnud midagi erilist ja müüdavad kommid nägid välja samasugused nagu saab osta ka supermarketist. Kuid ütlen ausalt, et kui ma sattusin alale, kus müüdi sokolaadi , hakkas mul suu küll vett jooksma ja ma tahtsin süüa kõike, mis seal pakuti, kuid piirdusin sokolaadi pasteis de nataga ja pannkoogiga, mille lisandiks oli sokolaad.

Vahepeal hakkas mul ka portugali keele kursus. Tunnis on täitsa lõbus, kuid tahaks rohkem õppida, sest mul on ju vaja keel ka lõpuks selgeks saada. Tempo on natuke aeglane, kuid natuke kasu on ikka ka, kuid ootasin intensiivsemat kursust. Rääkida ma natuke oskan ja ka kirjapildist saan natuke aru, kuid portugallase jutu arusaamisega läheb veel kõvasti aega, sest nende eesmärgiks on rääkida võimalikult kiiresti ja nii nad jätavad osad sõnad vahele ning ka sõna lõpud või algused jätavad mõnikord ära ja nii tekib sõna, mida sõnaraamatus ei eksisteeri.
Nüüd pean minema. Lissaboni linnavalitsus korraldab erasmustele vastuvõtu.
Järgmise korrani. Mulle väga meeldib Portugal.

International dinner ja muud tegemised

Eelmisel nädalal käisin IST international dinneril. Õhtusöögile, mis toimus ühes Lissaboni kesklinnas asuvas restoranis, oli registreerinud umbes 70 inimest, mis tähendas suurt hulka rahvusvahelist seltskonda. Kõik õnneks restorani jõudsid ja ka laua taha sai kõik ära mahutatud. Mina sattusin istuma kohta, kust oli hea ülevaade restorani köögis toimuvale. Toitude kallal toimetasid kaks naljakat tegelast, kes meenutasid väga kokkasid, kes teenivad tavaliselt leiba igasugustes mitteavalikes ja avalikes sööklates, kuid mitte restoranis. Kui ma neid kokkasid alguses vaatasin, siis mõtlesin, et ei tea mis sealt küll tulla võib, sest siiamaani ei ole mul portugali toiduga väga häid kogemusi olnud, kuid toit oli väga maitsev. Õhtusöögil sai ära kuulatud ka Portugali rahvalik muusikastiil fado. Fado on nukker ballaaditaoline laul, kuigi väga nukker see laulmine ei olnudki, sest paar laulu olid päris tempokad ning ka rahvas laulis ja plaksutas kaasa.
Kokkuvõttes oli väga tore ja meeldejääv õhtu, sai uusi tutvusi ning ka vastata küsimusele, mille esitajaks oli noormees Austriast, et kas Eestisse minemiseks on vaja viisat.
Laupäeva õhtul käisin Bairro Altol. Väljaminemise aeg oli kell 12 öösel. Minu jaoks on siiamaani harjumatu, et välja ei minda enne 12 ja klubisse enne 3.
Ilm oli õhtul ilus ning linn oli rahvast täis. Ühel väljakul, kus toimub tavaliselt peamine rahvaste kogumine, oli nii palju rahvast, et olukorda pidi reguleerima politsei, kuna rahvas ei mahu kõnniteele ära ning väike tänav on täis taksosid ja teisi autosid. Ma ei taha teada, mis hakkab toimuma, kui ilmad lähevad veel soojemaks, sest juba praegu on Bairro Altol keeruline liikuda. See, mis toimub Bairro Altol, on lihtsalt uskumatu. Kogu see rahva hulk, väikesed baarid, muusika, blinkivate prillide ja muude vidinatega lillemüüjad, kes on hakanud mulle väga närvidele käima, ja veel igasuguste asjade müüjad. Ja siiamaani ma imestan, et keegi suudab sellises kohas elada, sest majad ja korterid ei tundu tühjad olevat ning mõne baari kohal ripub kellegi voodipesu.
Laupäeval oli plaan minna ühte väiksesse Portugali linna Obidosse sokolaadi festivalile, kuid lükkus edasi halva ilma tõttu. Võibolla saab linna näha ja sokolaadi süüa järgmisel nädalal.
Lissabonis on varsti oodata koguni neli päikesepaistelist päeva ja 16 kraadi sooja, päikese käes võibolla rohkemgi.
Päikest!

Otorrinolaringologista

Tere kallid blogi lugejad!
Natuke räägin oma eelmise nädala tegemistest, kuid väga pikalt ei kirjuta, sest kell on palju ja homme peab vara tõusma.
Eelmisel nädalal käisin koolis, kuulasin portugali keelt, kasutasin google translatorit, kirusin koos prantslaste ja tsehhidega portugallasi, kes meiega samades loengutes käivad, kohtusin toredate inimestega, käisin kahes ägedas korteris, tantsisin hea hispaania muusika järgi, jõin caipirinhat, käisin IST welcome meetingul, kuigi ma ei käi selles koolis aga inimesed olid nii toredad ja võtsid mind sellegi poolest vastu. Siis külastasin veel Galouste Gulbenkiani muuseumi, sõin portugali pirukaid ja kohtusin ühe sloveenlasega, kes tuli Lissaboni autoga ja lubas minuga ühendust võtta, kui ta plaanib kuskile linnast välja sõita.
Järgmisel nädalal on plaanis minna IST international dinnerile, kus saab kuulata traditsioonilist portugali muusikat Fadot ja süüa traditsioonilist toitu, avada mõnes siinses pangas konto ja muidugi on vaja ka koolis käia, kus on jätkuvalt huvitav. Olge tublid and life is still muito fixe!
Uute seiklusteni.

Head Vabariigi aastapäeva!

Veel natuke koolist, sest seal on tore ja huvitav. Tänaseks olen jõudnud käia juba paaris loengus ja tutvunud kolme erineva ainega, mida ma plaanin võtta. Eile oli see päev, kui mul õnnestus kooli lootusetult hiljaks jääda ja ei leidnud ka klassiruumi üles ning päeva esimene loeng jäi minul vahele. Eilsest õppisin nii palju, et tuleb hakata varem kodust välja minema,sest ka Lissabonis eksisteerivad ummikud, teen selgeks, millises bussi/trammi peatuses pean maha minema, et normaalsel ajal ja normaalses seisundis kooli jõuda(sest jätkuvalt on Lissabonis kõik teed ainult üles mäge) ja millises klassiruumis loeng toimub. Toiduga seotud eriala erasmuseid on umbes 5 - prantslased ja kaks tükki tsehhist.

Eile sai esimest korda külastatud ka kooli sööklat. Maksad kassasse 2.20 ja selle eest saad supi, prae, kukli, mahla ja puuvilja. Kõlab hästi, aga tegelikkus on hoopis teine, mistõttu arvan, et väga tihti seal söömas ei hakka käima. Supp on alati üks ja sama ning kunagi ei tea, mis võib leiduda sinu prae sees. Mina võtsin kala, mis oli enam-vähem, kuid teised võtsid lihatoidu. Need lihatükid, mis olid taldrikul, ei kannatanud mingit kriitikat. Selle söökla kõrval on Amica kui luksrestoran. Kuid puuvili maitses hästi ja kukkel oli ka ok.
Praegu lõpetan, lähen linna peale ja õhtul tähistan eestlastega võibolla Vabariigi aastapäeva. Lissabon on jätkuvalt ilus.

Esimene loeng

Eelmises postituses läksid pildid natuke segamini. Esimene pilt on ühest majast tänaval ja kolmandal pildil on ülikooli peahoone.

Täna oli siis esimene koolipäev ja õppeaineks oli Lacticinios. Alguses oli täitsa kohutav, sest ma ei saanud mitte midagi aru. Mõned sõnad noppisin õppejõu jutust välja, kuid need olid vaid arvud ja mõned rahvusvahelised sõnad. Kuid õppejõud rääkis normaalse tempoga, kartsin hullemat, kuna portugallased kipuvad rääkima väga kiiresti ja sa kuuled ainult susisevaid häälikuid. Seda ainet võtab ka minu korterikaaslane Antonio, mistõttu oli natuke parem tunne seal klassis istuda ja ta tõlkis mulle natuke ka portugali keelset juttu. Kui teised kuulsid, et olen pärit Eestist ja ma ei oska veel keelt, pöörasid kõik minu poole näoga like whaaat! Saab olema huvitav loengutes.
Kirjapildis ei olegi keel nii raske, eks ma hakkan kodus siis kõvasti tõlke tööga tegelema ja üritan niimoodi teemast aru saada. Ka õppejõud oli täitsa tore ja tundub et saan hakkama. Aine näib huvitav, kuigi ma olen suht sama asja juba TTÜs õppinud. Plaanis on külastada ettevõtteid, mis tegelevad piima toodetega ning toimuvad laborid, mis on loodetavasti huvitamad kui TTÜs.
Täna võtsin raamatukogust ühe portugali keele õpiku, mida hakkan uurima ja märtsist peaksid hakkama portugali keele kursused ning plaanis on hakata keelt ka praktiseerima ühe portugallasega. Ka Antonio ütles, et ta võib minuga portugali keeles rääkida. Eks nädala või kahe pärast ole näha, kas ma saan olukorrast ajuvapustuse või mitte, praegu olen veel positiivselt meelestatud.
Mul on keelte suhtes praegu kohutav segadus, näiteks täna loengus, kui ma tahtsin Antonio käest midagi küsida, pöördusin tema poole eesti keeles:) Koolis kohtusin ka ühe tüdrukuga Prantsusmaalt ja tuli välja, et meil on homme kaks sama loengut. Tema on küll õppinud portugali keelt rohkem ja oskab ka hispaania keelt, kuid vähemalt ei ole ma homses loengus ainuke, kelle emakeel ei ole portugali keel.
Praegu lõpetan. Õhk on väljas juba natuke soojem. Elektriradiaator ei pea enam pidevalt töötama ja ka riiete hulk, millega magan ja toas olen, on vähemaks jäänud.
Beijinhos

Escola

Kool asub minu elukohast umbes 20 minutit kestva jalutuskäigu kaugusel, kuid kerge see ei ole, kuna tee on pidevalt üles mäge. Esimene kord otsustasin jala minna, kuid arvan, et seda enam ei tee, sest kohale jõudes olin nii läbi ja ei tahtnud enam ühtegi sammu astuda. Ülikool asub ilusas kohas, ümberringi on igasugused põllud ja palju puid/põõsaid. Territooriumil ringi liikudes on selline tunne nagu oleks kuskile farmi sattunud. Registreerimine ISA üliõpilaseks läks lihtsalt, kuigi ei leidnud kohe vajalikku kohta üles, sest hooneid on palju ja ala on suur.
22. veebruaril algab kool ja portugali keele kursused peaksid olema märtsis. Ma arvan, et esimeses loengus saab olema väga huvitav, siis saan alles aru, millesse olen ennast mässinud. Siiamaani olen üritanud midagi rääkida ja lugeda portugali keeles. Eks esimeses loengus ole näha kas ja kui palju ma oskan keelt.

Kuna ilm oli sellel päeval mõnusalt soe, otsustasin peale kooli külastust mõnda parki minna. Kaardi pealt leidsin Jardim de Estrela-nimelise pargi, mis tundus mõnusa jalutuskäigu kaugusel, kuid jällegi oli enamus teed üles mäge ja kohale jõudes istusin esimesele ettejuhtuvale pingile maha ning otsustasin, et pargis ringi jalutamine jääb kaugemasse tulevikku, kui ma olen piisavalt tark, et kasutada Lissabonis ühistransporti kuhugi jõudmiseks. Kuid tee peale jäid igasugused ilusad kohad ja majad, mida saab avastada ainult jalutades. Lissabonis on iga tänav ja maja omaette vaatamisväärsus, mistõttu ma olen üritanud võimalikult palju jala käia ja ka vahemaad ei tundu kaardi pealt vaadates pikad, kuid päeva lõpus ikka kirun linna, mis asub seitsme künka otsas.

Õhtul kohtusin lõpuks ühe enda korterikaaslase Antonioga.

Saabumine Lissaboni

Üritan siis midagi enda seiklustest ka kirja panna. Väga aktiivne blogija ma ei ole ja kirjutised võivad väga palju hilineda. Praegugi ma kirjutan tagant järgi. Olen olnud Lissabonis juba poolteist nädalat ning nüüd mõtlesin, et võiks midagi ikka kirja panna, pärast endal hea lugeda ja mõnda asja tahaksin ka teiega jagada.
Lend Lissaboni algas 10.veebruaril kell 6.45 hommikul. Vahepeatus oli Amsterdamis, mille lennujaamas ma veetsin ligi 5 tundi. Aeg läks ruttu, kuna Amsterdami lennujaam on suur ja tegevust palju. Seal on mitmeid poode, kus saab parfüümidega tutvuda ja mõnda ka enda peal katsetada, et lennukis hästi lõhnata:)Lisaks oli põnev jälgida, kuidas lennujaama töötajad avastavad oma kärudega lume ja libeduse mõnusid. Lissaboni saabusin umbes kell kolm ja tuli hakata mõtlema, kuidas saada korterisse, millest ma mitte midagi ei teadnud. Üks tüdruk lubas mulle vastu tulla, kuid ei saanud temaga viimastel päevadel Eestis ühendust ja tuli võtta takso.
Korteris võttis mind vastu koha omanik, kes andis mulle võtme ja näitas mulle korterit. Korterit ma jagan kahe Hispaania poisiga Antonio ja Marioga, kes on juba ühe semestri siin veetnud. Esimese õhtu ma veetsin korteris üksi, sest minu korterikaaslased olid kuskil reisimas. Korter on täitsa ok, kuigi piltide peal nägi natuke parem välja. Minu tuba on hästi väike, alguses olin natuke pettunud, kuid nüüd on tuba juba armsaks saanud. Maja trepikoda on minimõõtmetes, suur katsumus oli saada kohvriga üles kolmandale korrusele.
Esimene õhtu sain ma kokku ühe Portugallasega, kes siin õpib. Ta näitas mulle natuke linna ja rääkis elust/olust Lissabonis. Õhk oli sellel õhtul mõnusalt soe, meenutas Eesti suve:). Järgmisel päeval külastasin ülikooli ja registreerisin ennast ISA (Instituto Superior de Agronomia) üliõpilaseks, kuid sellest ja hispaanlastest, kellega ma siin olles palju kokkupuutun, hiljem.
Esimene sissekanne lõpetatud 21. veebruaril kell 2.15 öösel